Maikrahv

Terhi Pääskylä-Malmström: Tallinna vanalinn on soomlasele eksootika kuubis

Paar kuud tagasi ilmus Maikrahvi hea koostööpartneri Terhi Pääskylä-Malmströmi sulest raamat „Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika”. Soome päritolu ajakirjanik, tõlkija ja kolumnist kirjutab teoses Eesti võludest, eestlaste ja soomlaste eripäradest, avastusretkedest Tallinna vanalinnas ning paljust muust. Just ühe sellise avastusretke käigus sattus Terhi ka esimest korda Maikrahvi restorani. Vestleme Terhiga kõigest lähemalt ja toome lugejateni ka katkendi raamatust.

Paar kuud tagasi ilmus Maikrahvi hea koostööpartneri Terhi Pääskylä-Malmströmi sulest raamat „Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika”. Soome päritolu ajakirjanik, tõlkija ja kolumnist kirjutab teoses Eesti võludest, eestlaste ja soomlaste eripäradest, avastusretkedest Tallinna vanalinnas ning paljust muust. Just ühe sellise avastusretke käigus sattus Terhi ka esimest korda Maikrahvi restorani. Vestleme Terhiga kõigest lähemalt ja toome lugejateni ka katkendi raamatust.

Terhi, kuidas tuli idee kirjutada raamat „Minu Tallinn”?

Tegelikult peab selle idee eest raamatu kirjastajat, Petrone Printi tänama. Neil olevat see mõte juba päris kaua mõtteis mõlkunud, aga sobivat kirjutajat ei tundunud leiduvat. Siis aga tutvusid nad mu soomekeelse reisijuhiga „Extreme Eesti“ ja tahtsid selle inglise keeles välja anda. Nii ta ilmuski nimega „Extreme Estonia“. Sealt algas meie koostöö ja ühel õhtul, ise Tallinnas olles, sain Epp Petronelt meili koos küsimusega, kas oleksin ka „Minu Tallinnast“ huvitatud. Mõtlesin umbes kaks sekundit ja vastasin, et teeme ära. Järgmisel päeval saime juba kokku ja hakkasime plaane paika panema – milline eestlaslik nobedus ka minu poolt!

Olin juba varem oma ammused Eesti-teemalised blogitekstid soomekeelseks raamatuks kogunud. See raamat, „Viron viemää“ oli heaks abiks ka „Minu Tallinna“ kirjutamisel, eriti vanemate lugude meenutamisel.

Kellele on see raamat mõeldud ja millest see räägib?

Ma usun, et eestlased – täpselt nagu meie soomlasedki – oleme väikese rahvana ülimalt huvitatud sellest, mida teised meist arvavad. Mulle tundub, et see aspekt on kindlasti üheks terve Minu-raamatute seeria edu võtmeks.

„Minu Tallinn“ on mõeldud kõigile eestlastele, kes on huvitatud ühe Tallinnas pikalt tegutsenud soomlanna mõtetest ja seiklustest. Muidugi on raamatu vastu tundnud huvi ka eesti keelt valdavad soomlased. Kui saadud tagasisidet uskuma jääda, olevat mul õnnestunud väga hästi vennasrahvaste erinevusi ja vimkasid väljendada.

Raamatus kirjutad, et Sinu lapsepõlves Eestit ja eestlasi polnud. Esimest korda reisisid Tallinnasse 1996. aasta kevadel, 16aastaselt. Millal ja millest tekkis Sul Eesti vastu suurem huvi?

Jah, nii oli tõepoolest. Eesti asemel räägiti minu elukeskkonnas – 187 kilomeetri kaugusel Tallinnast! – ainult Nõukogude Liidust. Raamatut kirjutades uurisin asja ka teiste eakaaslaste käest ja neil oli täpselt sama kogemus. Eestist teati võib-olla ainult sellel juhul, et perel olid sinna sõprade-tuttavate või reiside kaudu isiklikud sidemed. Tänapäeval tundub see õudne, ja ma ei lakka vist kunagi imestamast, kuidas Eestil ja Eesti rahval oli sellistes tingimustes üldse võimalik püsima jääda.

Pärast taasiseseisvumist tundus Eesti uus ja põnev riik, kuhu ma 1996. aasta kevadel esimest korda sattusin. Vahepeal sai Tallinnas tavalise Soome turisti kombel käidud, aga 2003. aasta kevadel läksin kursaõdedega Tartu Ülikooliga tutvuma. Eesti keel oli mulle suure keelehuvilisena juba esimesest reisist saati huvi pakkunud, aga pärast Tartu reisi tundus, et ma ei saa enam teisiti – ma lihtsalt pean eesti keele kursusele saama! Koos keeleõpingutega tuli ka sügavam huvi Eesti ühiskonna ja kultuuri vastu, ja selsamal teel olen ma endiselt.

Millised on Sinu arvates olulisemad erinevused Tallinna ja Helsingi ning seal elavate inimeste vahel?

Üks kõige olulisematest erinevustest on kindlasti ajataju teema, millest ma olen ka raamatus ja paljudes artiklites kirjutanud. Kui on vaja midagi teha või otsustada, on eestlased kiired ja spontaansed. Soomlased seevastu venitavad ja mõtlevad häääääästi pikalt. Ma tahan uskuda, et olen oma Eesti-aastate jooksul selles suhtes veidi eestlasemaks saanud, kuigi mu juured on Häme maakonnas, kus ollakse isegi Soome mõistes eriti aeglased ja pikkade juhtmetega.

Eestlased on ka hästi ettevõtlik rahvas. Soomes tundub ettevõtlus paljudele justkui punane riie: ettevõtjaks hakates jääd kohe ühiskonna turvavõrgust ilma ja pead elu lõpuni muudkui tööd rabama ja makse maksma. Ka minu käest küsiti suhteliselt otse, kas mul on kruvid lõdvaks läinud, kui ma veidi rohkem kui kuue aasta eest Soomes oma firma rajamise mõttest rääkisin. Eestis oli suhtumine aga täiesti teine. Ma ei tea, kas see tuleneb osaliselt ajaloost; eestlased on pidanud aastate jooksul hästi leidlikud olema, et elus hakkama saada. Igatahes on see ettevõtlikkus ka minusse edasi kandunud – ja siin ma nüüd olen juba seitsmendat aastat oma firmaga!

Raamatus kirjutad avastusretkedest Tallinna vanalinnas. Mis Sind vanalinna juures võlub ja taas külastama kutsub?

Tallinna vanalinn on soomlasele eksootika kuubis, sest meil pole oma kodumaal midagi sarnast. Naljaga pooleks ütlemegi, et ka Helsingi vanalinn asub Tallinnas.

Mulle endale meeldib vanalinna muinasjutuline atmosfäär, vanad ilusad majad ja käänulised tänavad, millel ma olen orienteerumisvõimetu inimesena omal ajal ka päris korralikult ekselnud. Vanalinna ja terve Tallinna vaim on midagi, mida on raske sõnadesse panna. Minu käest küsitakse tihti, miks mu lemmiklinnaks on just Tallinn ja lemmikriigiks Eesti, aga ma jään iga kord vastuse võlgu. Lihtsalt on nii. Sügavat armastuse tunnet on sõnades võimatu väljendada.

Kas praegusel ajal veedad rohkem aega Eestis või Soomes? Kuidas leiad tasakaalu reisimise ja paigaloleku vahel?

Veedan rohkem aega Soomes ja kodu on mul ametlikult Helsingis. Selles on „süüdi“ mu kallis abikaasa, kelle töö ja vaba aeg on Helsingiga tugevalt seotud. Ilma temata elaksin ma kindlasti Tallinnas, aga teisalt on mees muidu nii hea, et ei taha teda sellise väikese „vea“ pärast ära vahetada.

Käin Tallinnas keskeltläbi üle nädala ja viibin korraga mõned päevad. Tasakaalu leidmine tundub vahel küllaltki raske, sest tihti vajataks mind samal ajal Soome lahe mõlemal kaldal. Tundub, et pean pideva reisimise tõttu osadest asjadest lihtsalt loobuma, aga sellega peab pendeldamise juures leppima. Kindlasti olen saanud kordades rohkem, kui millest olen pidanud loobuma! Pidev kokku ja lahti pakkimine ning laeva pardal loksumine on samuti veidi kurnav, mistõttu olen Tallinna poole peal korteri otsingutel. Ma ei otsi väga aktiivselt, aga hoian silmad lahti ja kõrvad kikkis. Usun, et õige korter leiab veel minuni tee.

Milliste tegevuste ja projektidega sisustad oma argipäevi? Kas oled mõelnud ka järgmise raamatu kirjutamise peale?

Olen ajakirjanik ja tõlkija oma firmas Svalbo Communications Oy, seega sisustan oma argipäevi – ja tunnistagem ausalt, vahel ka nädalavahetusi – artiklite kirjutamise ja mitmekülgsete tõlketöödega. Minu lugusid saab lugeda Soome poole peal peamiselt profiajakirjadest, näiteks kosmeetikute ajakirjast KosmetologiSKY, toitlustusteeninduse profiajakirjast Aromi ning üritusturunduse erialasest ajakirjast Evento, mille tegevtoimetajaks ma ühtlasi olen. Lisaks kirjutan näiteks soomekeelsesse, Tallinna tutvustavasse veebiajalehte Tallinna24 ning Eesti Päevalehte ja kokandusajakirjasse Oma Maitse.

Vahetevahel tõlgin ka mõne põneva raamatu, aga peamiselt tõlgin erinevat materjali paljudele Soome-Eesti turgudel tegutsevatele firmadele. Näiteks Maikrahvile tõlgin ja kirjutan soomekeelset reklaammaterjali, kodulehe sisu ja blogitekste.

Ühest uues raamatust olen paari tuttavaga juba rääkinud, plaanis oleks see koos teha, aga las näha, kas see kunagi teoks saab. Igatahes usun, et ega „Minu Tallinn“ mu viimaseks raamatuks ei jää – sellest hoolimata, et iga kord valmis käsikirja trükki saates mõtlen, et mitte kunagi enam!

Sel sügisel on mul ees aga üks uus, põnev väljakutse, nimelt hakkan Tallinnas tegutsevas soomekeelses SSS-Radios oma saadet juhtima. Sügise jooksul on sama raadio sagedusel 92,4 MHz võimalik ka „Minu Tallinna“ eestikeelseid katkendeid kuulda.

Kas soovid veel midagi lisada või Maikrahvi blogi lugejatega jagada? Näiteks mõnda huvitavat seika „Minu Tallinna” kirjutamisega seoses?

Selle raamatu kirjutamine oli väga mõnus töö ja osaliselt ka täielik nostalgialaks nullindatesse. Ma isegi hämmastasin veidi, et olen oma 13 aktiivse Eesti-aastaga nii palju teha jõudnud. Kindlasti oli omaette väljakutseks raamatu kirjutamine eesti keeles – siiamaani olen kirjutanud raamatuid ainult oma emakeeles – aga pean uhkusega tõdema, et sain sellega väga hästi hakkama.

Katkend raamatust „Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika”

Peale raamatute tõlkimise olen ma mõned ka ise kirjutanud-toimetanud. Üks raamatuprojekt, Soome Eesti-seltside Liidu juubeliraamat „Estofiilis!” viis mind ühele oma seni kõige omapärasematest ajakirjanduslikest uurimisretkedest, nimelt tutvuma Tallinna tualetikultuuriga.

Kes veel ei tea, siis Tallinnas on WCdega Helsingiga võrreldes palju paremini. Nõnda kirjutasin ma 2011. aastal ilmunud raamatus:

„Soome on pungil hubastest restoranidest – ja nende isikupäratutest, valgete kahhelplaatidega kemmergutest, mille kaame valgus paneb kullakambri külastaja pigem kohaliku keskhaigla peale mõtlema. Eestis on asjad aga teisiti. Tarbetu kliinilisus on unustatud, stiil on laes ja huumoril on oma koht. Võimsad värvid ja viimase peale kaalutletud detailid näitavad pikka nina igavuse ja individuaalsusetusega harjunud külalistele. Vetsus peab ju nagunii käima, miks ei võiks see samas ka lõbus olla?”

Et asjaolu lugejatele tõestada, kogusin oma artiklisse 10+1 näidet Tallinna ilusatest avalikest klosettidest nii tekstis kui pildis. Selleks oli mul vaja üheksa restorani ja ühe raamatupoe esindajaga ühendust võtta. (Toompeal seisva niinimetatud miljonipeldiku puhul piisas guugeldamisest, mis tõi arvukalt nullindate algusest pärit otsingutulemusi. Nende lugemine oli ajaviide omaette – soovitan soojalt.) Kuna soome ajakirjaniku palve „teie peldikut pildistama ja sellest rääkima tulla” tundus mulle endalegi veidi tavatu, otsustasin parema vastuvõtu nimel meili kasuks.

„Kui tegemist pole naljaga, olete muidugi meie peldikusse oodatud,” sain ma ühest restoranist vastuse. Ka teised suhtusid mu ebatavalisse artikliteemasse lausa üllatava positiivsusega.

Niisiis veetsin ma ühe tööpäeva talvise Tallinna tualettides kolades. Alustasin vanalinnas Uuel tänaval asunud värvikirevast, nüüdseks juba ammu oma nime ja stiili vahetanud African Kitchenist ning jätkasin Olevimäel, stiilses tipprestoranis Bocca. Ühel hetkel sattusin Raekoja platsile, kus asetseva Maikrahvi tualetis kaunistasid põrandaplaate kassid, linnud ja kalad. Ühte tuvikest jäin ma päris pikaks ajaks pildistama, põlvili maas, tagumik taeva poole sihtimas.

„Mida kõike üks ajakirjanik leivateenimiseks ka ei tee,” hõikasin oma asju ajama saabuvale, vetsufotograafi nägemisest ilmselgelt üllatunud restoranikülastajale.

Katkend pärineb lehekülgedelt 119-120. Raamatut „Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika” on võimalik soetada Petrone Prindi veebipoest, Rahva Raamatust ja Apollo kauplustest.